Otsi ja leia raamat on siin

Lapsena otsisin otsi ja leia raamatutes tundide kaupa. Kõige rohkem meeldisid mulle turuplats ja talu. Iga läbilehitsemisega leiab midagi uut.

Nüüd saab sellises raamatus otsida iseennast või vanaemat või oma koera, kuskilt paljude teiste inimeste seast.

30. oktoobrist on olemas otsi ja leia raamat. Tegelased tehakse nagu pildiraamatuski. See võib olla oma laps, pere, sõbrad, aga ka väljamõeldud olend või kaisuloom. Siis valitakse kohad ja igal lehepaaril on tegelased kuskile peidetud.

Tegelastele saab üles laadida fotosid, kohtadele samuti. Näiteks lähedal asuvast mänguväljakust või eelmise puhkuse suvilast. Siis otsib raamatust oma puhkust uuesti ja kogu pere on sees. Mulle tundub, et see on päris ilus kingitus ja kõigil laua ääres on lõbus, väikestel samamoodi nagu vanaisal.

Alahindasin, kui raske see on. Pildiraamatus on tegelane enamasti suurelt näha. Otsi ja leia raamatus on ta pisike, peidus paljude teiste inimeste seas ja peab ikkagi igal lehepaaril ühesugune välja nägema.

Lisaks on peitmine. Pilditehisaru ei maali tegelast alati täpselt sinna kohta, kuhu seda tahaks. Aga kes raamatus vajutab nupule „Näita mulle, kus vanaisa on“, tahab ka täpselt vanaisa näha. Istusin selle kallal paljud õhtud.

Peale selle on selline lehepaar trükis tohutu. See vajab tavalise raamatulehe pildipunktidest mitu korda rohkem, et ka servas olevad väikesed tegelased oleksid teravad. See võtab palju arvutusaega. Terve otsi ja leia raamatu maalimine kestab seetõttu märgatavalt kauem kui pildiraamatul ja iga leht kontrollitakse pärast veel kord.

Valmis ma sellega veel pole. Tegelased peaksid fotole veel sarnasemaks muutuma ja ühele lehele peaks mahtuma rohkem tegelasi. Esimese otsi ja leia raamatuga tuli kohe ka esimene soov: üks pere tahtis, et kõik oleksid igal lehel leitavad. See käib nüüd.

Enamiku teen õhtuti, kui mu poeg magab, sageli hilisööni. Siis vaatan lehepaare ja otsin ise.