Illustratsioonistiil

Isikupärastatud lasteraamat lihtsas graafilises stiilis

Suured värvipinnad, selged servad, vähe värve ja tegelased, keda tunneb ära esimesest pilgust. „Lihtne graafiline“ on kirjeldav koondnimetus, mis ei nimeta ei koolkonda ega riiki. Mõeldud on kujundushoiakut, mis jõudis 20. sajandil graafilisest disainist pildiraamatusse.

Vaata raamatut selles stiilis

Loe kogu lugu tasutaSama stiil kogu raamatusE-raamat 5,00 €

Näidispilt, stiil Lihtne graafiline stiil — Selged vormid, vähe detaile ja tugevad värvilaigud: kergesti loetav ka päris väikestele

Päritolu

Kui graafiline disain pildiraamatusse jõuab

Sellel pildikeelel ei ole asutajat ega kodupiirkonda. Mõiste võtab kokku pildid, mis jutustavad lihtsustatud vormide, selgete pindade ja teadlikult seatud lehekujundusega. Materjali see ette ei kirjuta: lihtsustus võib sündida väljalõigatud paberist, maalitud pindadest või digitaalsetest vormidest. Otsustav on see, kuidas vormid üksteise suhtes seisavad: millise siluetti tunneb kohe ära, milline värv kannab tegevust, kui palju tausta stseen vajab?

Kunstiloolane Raquel Garrido Martos kirjeldab, kuidas see pildiraamatus kanda kinnitas. Ameerika turgu 1950. aastatel kujundas naturalistlik illustratsioon. Aastakümne lõpu poole lisandus kaks kujundajat New Yorgi reklaami- ja disainimaailmast, kes viisid värvi, pinna ja abstraktsiooni oma tööst lasteraamatusse. Paul Rand avaldas 1956. aastal raamatu I Know a Lot of Things oma abikaasa Ann Randi tekstidega, 1957. aastal järgnes Sparkle and Spin. Leo Lionni, ajakirja Fortune kunstiline juht aastatel 1948 kuni 1960, andis 1959. aastal välja Little Blue and Little Yellow. Rütmi, lihtsa tegevuse ja tegelaste paigutuse lehel tõi Lionni hiljem ise tagasi oma töö juurde Fortune'i numbritega.

Ameerikalik see liin siiski ei ole. Lionni sündis 1910. aastal Amsterdamis, tuli 1939. aastal USA-sse ja kolis 1960. aastal Itaaliasse. New Yorgi kujundus neil aastatel toitus Garrido Martose järgi Euroopa suundadest nagu konstruktivism ja Bauhaus. Eelkäija on El Lissitzky, kes lõi 1922. aastal teose Suprematistlik muinasjutt kahest ruudust kuues konstruktsioonis, raamatu, mille peategelased on ruudud ja ringid. Samal ajal töötas Milanos Bruno Munari, kes ühendas raamatus Nella notte buia (1956) erinevad paberid ja välja lõigatud augud raamatuks, mida uuritakse kui eset.

Eric Carle tuli samuti graafilisest disainist ja õppis Lionni juures värvi ja kollaaži kasutama. Tema tehnika on paberkollaaž, mis on meil eraldi stiilina nimega „Paberkollaaž“. Siin on ta seega ainult sugulaseeskuju. Sagalino pildid on selle kujundushoiaku tänapäevane ülekanne ja ei jäljenda kindlat raamatut ega kunstnikku. Need sünnivad siledate lamedate vormidena.

Stiili kujundajad

Nimed stiili taga

Paul Rand
I Know a Lot of Things, tekst Ann Rand, 1956
Reklaami- ja graafikadisainer viis oma plakati ja kuulutuse võtted, lamedad värvid, tugevad kontrastid ja lihtsad vormid, pildiraamatusse.
Leo Lionni
Little Blue and Little Yellow, 1959
Fortune'i kunstilise juhina koolitatud pinna, rütmi ja lehekujunduse peal, hiljem üks tähtsamaid pildiraamatu autoreid enam kui neljakümne nimetusega.
Bruno Munari
Nella notte buia, 1956
Milano kunstnik ja disainer kujundas pildiraamatu esemena paberisortidest ja väljalõigetest, lihtsate piltidega.
El Lissitzky
Suprematistlik muinasjutt kahest ruudust kuues konstruktsioonis, 1922
Varane eelkäija: raamat, mille tegelasteks on geomeetrilised vormid, kuid mis jõudis raamatukauplustesse vaevu.

Tunnusjooned

Kuidas lihtsat graafilist pilti ära tunda

Suured ühevärvilised pinnad teravate servadega, ilma üleminekuteta ja pehme varjutuseta.
Vähe omavahel sobitatud värve, mis läbivad kogu raamatut. Näidispildil on need roheline, sinine, oranž ja kreem.
Tegelased lihtsatest põhivormidest: ümar pea, täpisilmad, näo modelleerimist ei ole.
Puud ja taimed vähestest korduvatest vormidest nagu kolmnurgad ja ümarused lehestiku asemel.
Selged siluetid ja rahulikud pinnad: tegelane eraldub taustast selgelt, mahtu ja valgusmängu ei ole.

Millele see sobib

Millistele lugudele see stiil sobib

Stiil sobib hästi lugudele selge tegevusega: loomad, loodus, teekonnad, igapäevastseenid. Kuna siluetid ja värvipinnad on esiplaanil, leiab peategelase igalt lehelt kiiresti üles ja rahulikud pinnad jätavad ruumi vaatamiseks.

Laps muutub äratuntavaks soengu, juuksevärvi, riiete ja silmatorkavate tunnuste nagu prillide kaudu. Täpisilmade ja modelleerimata näoga saab peent miimikat ainult vihjata. Kes jutustab lugu, mis elab vaiketest tunnetest, on paremas kohas akvarelli või tušiga ja akvarelliga.

Paberkollaažiga võrreldes on selle stiili pinnad siledad, lõikeservi ja paberistruktuuri ei ole. Toimetuse hinnangul sobib see umbes kaheaastasest ja kannab eelkooliikka.

Loe selles stiilis lugu tasuta

Küsimused

Hea teada

Kas lihtne graafiline on Ameerika stiil?

Ei. Mõiste on koondnimi 20. sajandi lihtsustatud, graafiliselt mõeldud pildiraamatu illustratsioonile. Rand ja Lionni töötasid New Yorgis, Lionni kolis hiljem Itaaliasse, Munari töötas Milanos ja eelkäija nagu El Lissitzky pärineb 1920. aastatest.

Mille poolest stiil erineb paberkollaažist?

Kollaaž elab materjalist: lõikeservad, kattuvad kohad ja maalitud paberite struktuur on näha. Lihtsas graafilises stiilis on tähtis pinna kujundus, pildid mõjuvad siledalt ja ilma materjalijäljeta. Eric Carle koos oma paberkollaažiga kuulub kollaaži juurde ja on siin ainult sugulaseeskuju.

Kas pildid on Randi, Lionni või Munari jäljendus?

Ei. Need kannavad kujundushoiaku üle tänapäevasesse lasteraamatusse: suured pinnad, vähe värve, lihtsad tegelased. Kindlat raamatut ega kunstnikku ei kopeerita.

Mis vanusest see stiil sobib?

Hinnanguliselt umbes kaheaastasest. Selged siluetid ja vähesed detailid on kiiresti haaratavad. Vanematele lastele kannab see, kui lugu elab pigem tegevusest kui peenest miimikast.

Kas stiil jääb kogu raamatus samaks?

Jääb. Kõik 14 kaheleheküljelist pilti tehakse sinu valitud stiilis, kaas ja kangelase portree kaasa arvatud.

Allikad

1.Raquel Garrido Martos: Rand y Lionni. La irrupción del diseño gráfico y la abstracción en el álbum infantil. EME Experimental Illustration, Art & Design 14, 2026, lk 92–105. (hispaania keeles)Põhineb allikatel: Rand ja Lionni tõid 1950. aastate lõpus graafilise disaini võtted pildiraamatusse; andmed raamatute I Know a Lot of Things, Sparkle and Spin ja Little Blue and Little Yellow kohta; Lissitzky raamat 1922. aastast; Munari raamatud eelkäijatena; Carle õppis Lionni juures.
2.Eric Carle Museum of Picture Book Art: Creative Connections, The Art of Eric Carle and Leo Lionni, näitus 2006. (inglise keeles)Põhineb allikatel: Carle'i ja Lionni varased karjäärid graafilises disainis on äratuntavad nende raamatute tugevas lihtsuses ja elegantses kujundusmeeles.
3.Illustration History: Leo Lionni. (inglise keeles)Põhineb allikatel: Lionni, sündinud 1910. aastal Amsterdamis, oli aastatel 1948 kuni 1960 Fortune'i kunstiline juht; tema esimene pildiraamat ilmus 1959. aastal; 1960. aastal kolis ta Itaaliasse.
4.Paul Rand Design: I Know a Lot of Things (1956). (inglise keeles)Põhineb allikatel: Raamat ilmus 1956. aastal Ann ja Paul Randi esimese lasteraamatu koostööna.
5.Corraini Edizioni: Bruno Munari, Nella notte buia (kataloogikirje). (itaalia keeles)Põhineb allikatel: Raamat ilmus esmakordselt 1956. aastal väikese tiraažiga ja anti uuesti välja 1996. aastal; leheküljed erinevatest paberitest aukude ja läbimurretega.
6.Wikipedia: Bruno Munari. (inglise keeles)Põhineb allikatel: Munari (1907–1998) sündis Milanos, oli kunstnik ja disainer ning lõi lasteraamatuid, nende hulgas Nella notte buia (1956).