Isikupärastatud lasteraamat minhwa pildimaailmas

Minhwa sündis ja õitses Joseoni ajastul, mis kestis aastatel 1392 kuni 1910. Esiti maalisid õuemaalijad palee jaoks. Hiljem levitasid keskkihi ja alamkihi maalijad pilte tavalistele inimestele. Paljud neist rändasid ringi, sageli pidusid järgides, ja töötasid tellimuse peale. Nende nimed pole enamasti säilinud. See kuulub loo juurde: minhwa on paljude käte kunst.

Pildid olid mõeldud igapäevaseks kasutamiseks. Nad kaunistasid seinu, uksi ja ruumijagajaid ning riputati uue aasta puhul üles, et aasta tooks õnne. Nad väljendasid soove õnne, jõukuse, tervise ja pika elu järele. Levinud loetelu järgi koondab „kümne pika elu sümboli“ motiiv päikese, mäed, vee, kaljud, männid, pilved, kilpkonnad, kured, hirved ja surematuse seene.

Loomadel ja taimedel on seejuures tähendus. Kalad tähistavad jõukust, virsikud igavest elu, pojengid rikkust, kured pikka elu, männid samuti. Pildimaailma juurde kuuluvad ka huumor ja pilge: tiigri ja harakas motiivi tõlgendatakse Joseoni ühiskonna astmestiku satiirina.

Mõiste „minhwa“ tõi 20. sajandi alguses kasutusele Jaapani esteet Sōetsu Yanagi. Mõned Korea asjatundjad eelistavad seetõttu rahvamaali vanemat nimetust „sokhwa“. Jaapani koloniaalvalitsuse ja Korea sõja ajal traditsioon taandus, 1980. aastatel algas taaselustumine, mis kestab tänaseni.

Sagalino pildid on selle traditsiooni vaba ülekanne. Lame paigutus, kontuurid, värvimaailm ja dekoratiivsed taimed võtavad üles minhwa. See, et rebane istub Euroopa metsajõe ääres, on meie enda leiutis ja ajaloolises rahvamaalis sellisel kujul ei esine.